Miks ma lähen vihmase ja tuulise ilmaga välja, et joosta 10 km? Miks ma ärkan puhkuse ajal varem üles, et enne hommikusööki trenni teha? Miks ma osalen võistlustel, kuigi ma mitte kunagi ei võida? Miks ma maksan osalemistasu, et endast viimanegi energia välja pigistada? Miks ma ei võiks „niisama“ oma tervise heaks treenida?
Taoliseid küsimused on vägagi õigustatud – ka mina tembeldasin veel aasta tagasi kõik jooksjad „natuke hulludeks“ ning maratonijooksjad „täiesti segasteks“. MIS on see, mis neid inimesi jooksmise juures nii väga paelub?
Põhjuseid on erinevaid:
Minu jaoks räägivad kõik need aspektid jooksmise kasuks, kuid need ei ole siiski piisavad, et jälgida mitmekuulist treeningplaani ning joosta isegi siis, kui mõni muu tegevus tundub palju ahvatlevam. Miks ma siis ikkagi jooksen?
Mind isiklikult võlub jooksmise juures SEE tunne, mis valdab mind peale rasket treeningut – see tunne, et olen endale eesmärgi püstitanud, selle nimel vaeva näinud ning selle ka saavutanud. Ma olen välja rabelenud oma mugavustsoonist ja teinud rasket tööd.
Vastutasuks saan ülivõimsa rahulolutunde oma keha ja vaimuga. Ma olen saavutanud midagi, millesse olen investeerinud nii palju energiat, tahtejõudu ja oma väärtuslikku aega. See ei ole olnud ainult jooksmine kui treening – see on olnud võitlus iseendaga, millest võitjana väljusin MINA!
Loodan, et keegi ei küsi enam minu käest, mis mul viga on, et ma ennast poolmaratonidele registreerin, jooksuajakirjasid ja -raamatuid loen, spordipoodides õhinaga trenniriideid proovin ning igapäevastest trennidest oma blogis juttu teen. Ma olen ilmselgelt nakatunud jooksupisikuga, mis teeb minust ühe väga õnneliku inimese!
Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.