Näen Kaaluabi blogides tihti väidet „läks trumm, las lähevad ka pulgad!“. Me teame tegelikult väga hästi, et kui suhu satub paar šokolaaditükki rohkem kui plaanitud, ei pea koheselt tervet tahvlit nahka pistma. Samuti on 10 minutit intensiivset trenni või 30-minutiline jalutuskäik ALATI parem kui mitte midagi. Sellegipoolest satub nii mõnigi meist lõksu, kus kõik on must ja valge. Sealt välja rabeleda pole üldsegi mitte lihtne.

Ka mina elasin mitu aastat sarnase mõtteviisiga ja uskuge mind – see ei toonud endaga kaasa mitte midagi head. Näiteks, kui olin oma kalorinormi paarisaja kalori võrra ületanud, mõtlesin „ahh, läks käest ära, nüüd võin edasi süüa, sest nagunii on kõik halvasti!“. Oleks ma vaid alati taolises situatsioonis „stopp“ öelnud, ei oleks mul vist hetkel mitte mingit kaaluprobleemi.

Nii oli mu elus häid perioode, kus kõik oli „perfektne“ (korralik toitumine ja trenn), ning halvemaid perioode, kus kõikusin seinast-seina. Lõpuks ometi võin öelda, et olen mingil määral tasakaalu leidnud ning ma ei näe kõike nii mustvalgelt. Kui juhtub, et olen plaanitust rohkem söönud, lähen teen õhtul trenni ja mu tuju on jälle hea!

Kuidas ma siis sellisest hoiakust lahti sain?

1. Andsin endale aru, et IGA OTSUS mõjutab lõpptulemust.

Kaalualandaja teekond koosneb igapäevastest tervislikest valikutest pikema perioodi vältel. Et tulemusi näha, ei saa üks päev olla ülisuperkorralik ning teine päev kõik vastu taevast lennutada. Kui midagi lähebki „valesti“, on võimalik seda ALATI parandada ning mitte alles „homme“, vaid juba samal päeval, samal hetkel.

2. Ma ei võrrelnud ennast enam teistega.

Tean inimesi, kes teevad pea iga päev tund aega trenni ja söövad kogu aeg tervislikult. Kui ma ennast nendega võrdlen, siis tundub paarikümneminutiline kerge treening absoluutselt mitte midagi. Milleks siis üldse alustada, eksole?! Tegelikult on selline treening aga MINU jaoks võibolla sellel hetkel sobivaim ja kindlasti parem kui üldse mitte midagi.

3. Muutusin realistlikumaks.

Sain aru, et kui mul ei ole aega iga päev korralikult süüa valmistada ning trenni teha, ei tohi ma endale ka vastavaid eesmärke seada. Kui ma neid ei saavuta, olen enda peale põhjuseta ärritunud. Sellises olukorras kipun oma pettumust just toiduga leevendama, mis suurendab probleemi veelgi.

4. Ma ei andnud alla.

Vigastused, haigused ja stress ei tohi olla ettekäändeks tervisliku eluviisi katkestamiseks. Kui mu elus ei ole kõik korras, on põhjust VEELGI rohkem pingutada. Sama kehtib ka näiteks suitsetamist loobumise kohta. Olen kuulnud tihti väidet „kui ma suitsetamise maha jätan, siis ma võtan nagunii kaalus juurde, seepärast ma parem ei üritagi kaalu langetada“. Kes nii ruttu alla annab, see on ju juba algusest peale kaotanud!

5. Mõtlesin oma enesetunde peale.

Kõige suurem põhjus, miks ma ennast peale „ebaõnnestunud“ päeva ikkagi trenni vean, on mu enesetunne. Ma tahan magama minnes endaga rahul olla ja ma tean, et kui ma trenni ka veel vahele jätan, olen endas VÄGA pettunud. Selle vältimiseks mõtlen juba enne otsuse tegemist oma enesetunde üle sügavalt järele, millel on enamasti positiivsed tagajärjed.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee