Üks võimalus on kaaluda kõik toidud piinliku täpsusega ära, panna need Kaaluabi süsteemi kirja ja hoida oma kalorinormist kinni. Omast kogemusest võin öelda, et see strateegia on väga edukas – kaks aastat

tagasi võtsin nii 8 kilo alla.

 

Mida ma aga tol ajal ei märganud, on see, et kalorite lugemine võib muutuda kinnisideeks. Ma tundsin ennast tihtipeale piiratuna ja seetõttu halvasti. Mu suureks sooviks oli süüa vaid nii nagu „normaalsed“ inimesed, kelle silmis on üks kausitäis suppi lihtsalt toit mitte 300 kilokalorit. Teadsin, et ma ei kavatse elu lõpuni toidupäevikut täita, aga teistmoodi ma enam ei osanudki. Mulle meeldisid mu edusammud, mu uus „mina“ ja motivatsioon, mida toidupäeviku pidamine andis.

 

Kui aga olin saavutanud kehakaalu, millega võisin enam-vähem rahule jääda, muutusin kalorite lugemisel laisemaks. Ei saa salata, kui vabastav oli tunne hetkel, mil ma ei pidanud igat ampsu kirja panema. Umbkaudu teadsin alati, kui palju kaloreid üks või teine toiduaine annab, ning üritasin süües normaalsuse piiridesse jääda.

 

Edasiseks kaalulangetamiseks sellest ei piisanud, küll aga suutsin oma kaalu pikka aega stabiilsena hoida. Mida vabamaks mu toitumine muutus, seda rohkem hakkasin ka sööma. Üha tihedamini tabasin ennast mõttelt, et mida see „üks banaan (või peotäis pähkleid või kaks näkileiba) ikka teeb, ma tulin ju just trennist!“. Tegelikult ei teegi, aga kui nii mõelda iga päev, siis need „lisandid“ annavad lõpuks piisavalt palju üleliigset energiat, mida isegi intensiivse trenniga ei pruugi ära kulutada. Lõppkokkuvõttes võtsin jälle kaalus juurde ning tundsin (tegelikult tunnen ennast ka praegu) jälle halvasti.

 

Ma usun, et just see kuldne kesktee teeb meid kõige õnnelikumaks – kui me ei lähe kalorite lugemisega üle piiri, kuid samas kui me enam-vähem teame, mida ja kui palju oma vanuse, kaalu ja aktiivsuse kohta süüa tohime. Milline see kuldne kesktee täpselt välja näeb, peab iga kaaluga kimpus olev inimene enda jaoks ise välja nuputama.

 

Näiteks mina olen aru saanud, et kõige paremini sobib mulle eluviis, kus viis päeva nädalas ehk esmaspäevast reedeni hoian oma toitumisel silma peal: teen iga päev mitu korralikku söögikorda, joon palju vett, söön palju köögivilju ning vajaduse korral pean toidupäevikut. Ülejäänud kaks päeva ehk laupäeval ja pühapäeval unustan kõik numbrid ja söön tunde järgi tervislikult. Muidugi kuulub nädalavahetusse ka mõni kook, värske ahjust tulnud leib või klaas veini, aga kui neid mõõdukalt nautida, ei tee need küll mitte midagi halba!

 

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.