HEIDI KIRJUTAB: Eelmise reede treening ehk tunnike kerget ujumist oli võrratu: ma liuglesin kindlat trajektoori mööda basseinis edasi-tagasi, päikesekiired sillerdasid helesinises vees, mu hingamine oli rahulik ja stabiilne ning isegi laste kisa ei suutnud mind häirida. Ma tundsin ennast sõna otseses mõttes nagu kala vees. Siiski, veel aasta tagasi ei olnud ujumine mu lemmiktegevuste seas. Ma tundsin ennast ujudes alati ebakindlalt, aeglaselt ja mul hakkas juba paarikümne minuti pärast lihtsalt igav. Olgugi et mulle meeldis ujumas käia ja esimesed edusammud õigesti ujuma õppides motiveerisid mind väga, ei suutnud või ei osanud ma tegevust ennast kunagi 100% nautida.