Muidugi on meedia kaasamine treeningutesse veel pigem noorte ja tehnikalembeliste spordisõprade pärusmaa. Siiski on minu arvates tegemist väga huvitava nähtusega. Kas mitte sportimine ei peaks olema see aeg, mil saame põgeneda tehnikast ja virtuaalmaailmast? Kas trenni tehes ei peaks olema esikohal rõõm liikumisest ning aeg iseenda jaoks, mitte multitasking? Kui sport maandab stressi, kas pidevad Facebook‘i sõnumid ja numbrid Endomondos ei tekita lisastressi?

 

Muidugi on tehnika kasutamisel väga suured eelised. Julgen väita, et tänu Garmini pulsikellale jõudsin üldse maratonijooksu juurde ning iPhone‘i funktsioonid on olnud mulle treeningutel väga suureks abiks. Tehnika ja sellega kaasnevad võimalused suhtlemiseks ning enda arengu jälgimiseks motiveerivad mind väga!

 

Samas olen tähele pannud, et mõnikord on ilma nutitelefonita ja pulsikellata hoopis parem treenida. Kui varem võtsin nutitelefoni jõusaali kaasa ja kiikasin harjutuste vahel „niisama“ oma e-posti, kas on äkki uusi kirju tulnud, siis nüüd jätan mobiili teadlikult garderoobi. Nii hea tunne on vähemalt korrakski oma kohustustest eemal olla.

 

Ka näiteks spinningus ja ujudes ei kasuta ma pulsikella, sest mulle meeldib teadmatus – ma teen trenni, et tunda ennast hästi, mitte selleks, et kindlaid numbreid ekraanil näha. Milleks vaevata oma pead küsimusega, miks mõnel päeval on pulss tunduvalt kõrgemal?! Ei olegi vaja vaevata, arvan mina, vähemalt mitte iga kord.

 

Tahan selle jutuga tegelikult öelda, et äkki on ka mõni lugeja oma tehnikakasutusega juba liiga kaugele läinud. Jäta välja minnes kõik need põnevad vidinad koju ning tunneta enda ümber toimuvat: jälgi teisi inimesi, kuula looduse hääli ja oma samme pehmel lumel. Treenides ära kuula muusikat, jälgi pingsalt oma pulssi või läbitud kilomeetreid. Usu mind, see võib olla vägagi vabastav!

 

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.