Viimasel ajal olen ma hakanud elu natuke vabamalt võtma. Ma ei planeeri kõike ette ära. Ma ei muretse, kui mõni trenn jääb tegemata või kui mu söök pole ülimalt tervislik. Kui midagi läheb halvasti, näiteks kui ma söön ebamugavustunde tekkimiseni, siis ma ei hakka ennast kohe süüdistama. Olen justkui leidnud tasakaalu treeningute, toitumise, lõbutsemise ja nautimise vahel.

Võtame näiteks jooksmise. Ma pole oma Garmini pulsikella käe peale pannud juba umbes kuu aega. Varem oli see mu treeningute juures kohustuslik abimees. Nüüd aga tunnen, et tahan jooksmist lihtsalt nautida. Ma ei soovi, et need numbrid justkui määraksid ära, kas ma olen nüüd kiire või aeglane, heas või halvas jooksuvormis. Ma ei taha teada ei pulssi ega tempot. Peaasi, et saan joosta! Ka näiteks kaalunud pole ma ennast juba mitu kuud. Mida annab mulle selle numbri teadmine, kui kõik riided lähevad ilusti selga ja enesetunne on hea?

Praegu pole ma aga kindel, kas tegemist on tasakaalu leidmise või lihtsalt suurenenud ükskõiksusega. Mind ei häiri, kui ma magan mõnel ööl vaid 3-5 tundi. Ma ei tunne ennast halvasti või süüdi, kui söön kooki, šokolaadi või saia. Kui tahan, tarbin seltskonnas alkoholi. Mul on ükskõik, kui mõni trenn jääbki tegemata.

Mõnes mõttes on see kõik väga hea! Ma tõesti tahan elada oma elu nagu n-ö tavaline inimene. Ma ei taha vaadata oma 20ndatele eluaastatele tagasi ja mõelda, et ainuke, millest hoolisin, oli mu kaal, mõned pekivoldid kõhu peal, välimus, ülitervislik toitumine ja sport.

Samas tunnen, et olen ennast natuke käest lasknud. Mind ei häiri mitte see, et ma ei ole enam NII tervislik, vaid pigem see, et selline käitumine mind EI häiri. Miks? Kui pulsikella numbreid eiran, siis olen oma jooksuvormiga varsti tagasi seal, kust ma kunagi jooksmist alustasin. Kui ennast aega-ajalt ei kaalu, siis avastan ennast varsti 10 kilo raskemana, ise imestades, et „kust need kilod kõik tulid?!“. Kui söön iga päev midagi magusat, siis olen varsti sealmaal, et 50% päeva menüüst koosnebki vaid suhkrust. Kui ma lähen iga päev alles öösel kell 1 või 2 magama, siis elan unevõlas, mis mõjutab omakorda mu üleüldist elukvaliteeti.

Pole raske arvata, et see kõik mulle ka ei meeldiks! Võibolla ma enda meelest „naudin elu“, aga tegelikult naudin ma veel rohkem rutiini, toitaineterikast toitumist, korrapärast ja tulemuslikku treenimist. Samuti on minu jaoks oluline, et peeglist vaataks vastu sale ja sportlik neiu.

Oeh. Tunnistan, et raske on. Raske on pöörata oma tervisele, kaalule, enesetundele ja treeningtulemustele tähelepanu, ilma et see hakkaks elu juhtima. Seda tasakaalu on ikka väga keeruline leida.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.