Kaalust alla võtmiseks on teadupärast tarvis suurt tahtejõudu ja enesedistsipliini. Kuidas muidu suudab üks inimene öelda ei kõigele sellele, mis ta varem üldse paksuks tegi?! Mina väidan aga vastupidist – kaalu saab kaotada ka ilma tahtejõuta. Vaja on vaid endale selgeks teha, kui oluline kaalulangus inimese jaoks on. Otsused, kas võtta järgmine portsjon või mitte, või kas minna trenni või mitte, aitavad tahtejõu proovilepaneku asemel prioriteete iseendale meelde tuletada.

Võtame näiteks kaks inimest: härra Edukas ja härra Mitteedukas. Mõlemad on samast soost, ühes kaalus, elavad sarnastes tingimustes ja on üleüldse igas mõttes samade füüsiliste ja vaimsete eeldustega. Ühel hetkel otsustasid mõlemad härrad hakata kaalu langetama, alustades treeningute ja tervislikuma toitumisega.

Härra Edukas võttis esimesel aastal alla 30 kg, avastades seejuures enda jaoks rattasõidu ja armastuse kokkamise vastu. Härra Mitteedukas langetas esimestel kuudel küll edukalt kaalu, kuid siis pöördus oma vanade harjumuste juurde tagasi ning vana kaalunumber taastus.

Miks nii? Miks ühel inimesel õnnestus see, mis teisel läks vett vedama? Kas härra Edukal oli rohkem tahtejõudu, rohkem enesedistsipliini? Kas härra Mitteedukas oli lihtsalt laisk? Mina arvan, et härra Edukal olid paigas prioriteedid ja eesmärgid: ta tahtis nii väga muutuda, et oli valmis ohverdama õhtused õllejoomised ja mitmekäigulised lõunasöögid.

Kindlasti soovis seda ka härra Mitteedukas, aga mitte nii palju, et kaalulangus jäänuks püsima. Algselt ta suutiski tahtejõu ja range distsipliini tulemusena saavutada häid tulemusi, kuid emotsionaalselt raskel hetkel oli ta nii haavatav, et pelgalt suurest tahtejõust jäi väheseks.

Toon teise näite enda kogemusest. Ma olen juba kaks aastat võidelnud umbes viie kiloga, mis lahutavad mind ideaalkaalust ning mis niisama tervislikult toitudes ja trenni tehes kohe üldse ei taha haihtuda. Mõnikord mõtlen, et kuidas mul varem oli nii palju tahtejõudu, et suutsin edukalt kaalu langetada ja nüüd enam ei ole?! Kas ma olen muutunud laisaks? Rumalaks? Mis mul viga on?

Nüüd saan aru, et ülekaalulisena oli minu esimeseks prioriteediks kaalulangetamine ja muidugi olin ma valmis selle nimel rohkem tööd tegema kui praegu. Hetkel ma küll tahaks langetada kaalu, aga mitte piisavalt, et hakkaksin jälle kõike ülitäpselt mõõtma, kaaluma ja jälgima. Enda süüdistamisel ja mahategemisel pole seega üldse mingit mõtet – kui ma tõesti sooviksin nendest paarist kilost vabaneda, teeksin ju ilma suure tahtejõutagi oma eesmärgi saavutamiseks absoluutselt kõik!

Järeldus?

Järgmine kord, kui su käsi haarab šokolaadi järele, mõtle, kumba sa rohkem tahad – saledat keha või šokolaadi? Kui sel hetkel ei ole kaalulangus (või mis iganes eesmärgi tõttu sa üldse šokolaadist üritad loobuda) magusaampsust olulisem, siis lepi sellega. See on täiesti okei! Ära hakka ennast süüdistama a la „mul ei ole ikka üldse tahtejõudu“, sest põhjus ei peitu tahtejõus või selle puudumises, vaid sinu enda prioriteetides. Ilmselt tahad küll kaalust alla võtta, aga ilmselgelt tahad magusat süüa veel rohkem. Arvad, et ma eksin? Tõesta endale vastupidist! :)

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil hhttp://ttp://heidi.tarkpea.ee.