Kes meist ei tunneks vahel, et trenniks vajaminevast motivatsioonist jääb puudu? Muidugi on ka neid, kes motivatsioonipuudusega kimpus ei ole. Ka mina võin päris ausalt öelda, et viimase aasta jooksul olen pea iga treeningut pikisilmi oodanud ning motivatsioon on kogu aeg laes olnud. Sport on kujunenud minu absoluutseks lemmikhobiks, milleta ma ei saa ega taha. Siiski on igal inimesel oma nõrk koht ja mis puutub motivatsiooni, siis minu nõrkus on see, kui kõik ei lähe nii, nagu minema peaks.

Näiteks eelmise nädala kolmapäeval oli mul kavas minna spordiklubisse, joosta jooksulindil umbes 30 minutit ja seejärel teha ülakehale jõutrenni. Kuna ma võitlen hetkel väikese vigastusega, pidin juba pärast esimese kilomeetri läbimist oma jooksu pooleli jätma. Mis te arvate, kas ma tahtsin siis veel jõutrenni teha? Ei! Ma läksin otse riietusruumi ja sauna. Mu motivatsioon kukkus hetkega kolinal nulli.

Pärast tundsin ennast muidugi halvasti – ma oleksin võinud ju tol hetkel midagi muud teha, näiteks sisejalgrattaga sõita, sõudeergomeetri peal sõuda või rühmatrenni minna. Ma tean, et ühe trennikorra ebaõnnestumises ei ole veel iseenesest midagi hullu, aga asi on põhimõttes. Ma andsin liiga kergelt alla.

Millest see tulla võib?

Üks põhjus on kindlasti see, et mulle meeldib ennast igaks trenniks n-ö vaimselt ette valmistada. Ma tean, mida ja kuidas ma sel õhtul treenin ning see annab mulle vajaliku kindlustunde. Kui aga midagi juhtub ja minu plaanid lähevad nässu, ei oska ma kohe mitte midagi peale hakata. Iga uus „väljakutse“ tundub sel hetkel ületamatu raskusena, sest mu pea ei ole jõudnud muutusega harjuda.

Ma mäletan hästi ühte ilusat sügispäeva umbes kaks aastat tagasi, mil mina ja mu noormees otsustasime matkama minna. Matka pikkuseks oli täpselt 27 km, mille läbimiseks olin ennast juba emotsionaalselt valmis pannud. Kui juba teel olime, tuli üks silt, mis näitas ühte teist, natuke pikemat teed. Minu kaaslane tahtis seda teed mööda matkata, aga minu jaoks oli see nagu maailmalõpp. „Misasja, me ei lähegi algset teed mööda? Teine marsruut on ju pikem?“

Kuigi paar kilomeetrit siia-sinna poleks mitte midagi muutnud, oli see minu motivatsioonile suur hoop. Ma hakkasin nutma ja jonnima nagu väike laps ning ei tahtnud teist teed mööda matkata. Praegu on nii naljakas sellele mõelda, aga sel hetkel oli asi naljast kaugel.

Teine põhjus, miks kõik ettearvamatu mu motivatsioonile halvavalt mõjub, peitub ehk tundes, et kui miski juba halvasti läks, siis võib ju kõik muu ka allamäge minna. Kui „õige“ trenn pooleli jäi, siis ei saa ju ka alternatiiv enam midagi heastada.

Vale! Tegelikult saab ikka küll, kui vaid tahta. Selline kõik-või-mitte-midagi suhtumine on väga ohtlik ja õnneks olen sellest viimaste aastate jooksul peaaegu üle saanud – alati on võimalik midagi muuta. Mitte kunagi ei ole liiga hilja ja iga liigutus on parem kui mitte midagi! Ma sisendasin seda lauset endale ka pärast jooksu ebaõnnestumist, aga mu motivatsioon kahjuks ei tõusnud.

Usun, et ma ei ole ainuke, kellel mõnikord motivatsioonipuudusega rinda pista tuleb. Ühte õppisin ma oma kogemusest küll – kui kõik ei lähegi plaanipäraselt, siis tuleb seda osata aktsepteerida. Järgmisel päeval läksin jälle spordiklubisse ning tegin ühe pika ja intensiivse spinningutrenni. Oi kui hea see oli! Tundsin ennast jälle suurepäraselt ja eelmise päeva kehv tunne oli unustatud.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.