Eelmise aasta detsembrikuus panin ennast kirja 43. Tartu suusamaratoni pikale distantsile, et suuskadel ennast proovile panna. Kui tuli ametlik teadaanne, et maraton ikkagi ära jääb, valdasid mind vastakad tunded...

Ühest küljest olin ma uudise üle väga rõõmus. Kujutasin endale ju maratoniks ettevalmistust natuke teistmoodi ette. Arvasin, et saan mitu kuud või vähemalt ühe kuu Tartu maratoni rajal suusatada, tõusudega rinda pista ja laskumisi harjutada. Et aga ilm mängis meile sel aastal väikese vingerpussi, kartsin maratoni iga päevaga üha rohkem. Oli isegi nädalaid, mil vahtisin iga paari tunni tagant ilmaprognoose – lootsin kogu südamest, et ma ei pea maratonipäeval pea ees tundmatus kohas vette hüppama.

Teisest küljest oli mul muidugi kahju, et loodetud eneseületus ikkagi ära jäi. Ma olin vaimselt ennast mitu kuud suusamaratoniks valmis pannud. Mõtlesin iga päev, mida ma siis teen, kui rajal ikka väga raskeks läheb. Harjutasin suusatreeneri Anniki Inno käe all suusatehnikat. Läksin isegi oma väikesel puhkusel Saaremaal kaks korda suusatama. Selle protsessi käigus hakkas mulle suusatamine meeldima ning südames oli soov sellest suurest suusapeost osa saada. Kahjuks olid ilmataadil omad plaanid.

Otsisin siis 16. veebruariks alternatiive – midagi uhkemat kui tavaline trenn tahtsin kindlasti ära teha! Mõttes mõlkusid nii üksinda 50 km Tähtvere kunstrajal suusatamine, täispika maratoni jooksmine kui ka Suusahullude maratonist osavõtt. Esimesest mõttest loobusin siis, kui nädal aega tagasi vallutas Lõuna-Eestit täielik sulailm. Teise idee jätsin oma tervise huvides teostamata ja ka kolmas mõte tundus liiga riskantsena, sest Tehvandi küngastel oleks ma oma suuski ja kogemusi arvesse võttes vist miljon korda käpuli käinud. 

Otsustasin siis minna Elvasse Tartu maratoni rajale koos oma sõbranna Kaisaga jooksma. Et tegemist oleks ikkagi väljakutsega, seadsin eesmärgiks joosta 30 km – distants, mille läbisin viimati 2012. aasta suvel!

Jooksuga alustasime umbes kell 8:30 hommikul. Öösel sain ainult umbes 6 tundi magada, aga õnneks Elvasse jõudes oli mul vaim enam kui valmis. Ilm oli veidi märg ja rada porine, kuid meid ei heidutanud seegi. Plaanisime joosta kolm 9 km pikkust ringi ja siis veel 3 km peale.

Nagu ikka Kaisaga joostes, möödusid kõik kolm ringi nagu linnutiivul. Viimase 3 km ajal hakkas mul lausa kahju, et meie üritus juba läbi saab. Jõudsime selle ligi neljatunnise jooksu ajal rääkida maast ja ilmast: koolist, tööst, suhetest, eesmärkidest, unistustest, minevikust, tulevikust, maailma probleemidest, enda probleemidest. 16. veebruaril ei saanud ma läbida küll Tartu suusamaratoni, kuid see päev jääb mulle igaveseks väga erilisena meelde.

See pikk jooks tõestas järgmist:

1. Halb ilm ei ole trenni vahele jätmiseks argument, kui seljas on õiged riided.

2.  Sõbraga koos treenimine on parim teraapiavorm!

3.  Kui vaim on valmis, suudab keha teha imelisi tegusid. :)

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.