Olen viimasel ajal tähele pannud, et kui ma väga hoolsalt jälgin, mida iga päev suhu pistan, ei võta ma sellest hetkest alates just kuigi palju alla. Mitme kuu jooksul suudab mu keha heal juhul üks-kaks kilo loovutada. Positiivne on samas see, et mitu nädalat või suisa kuid kestev kaootiline ning ebatervislik toitumine ei mõju mu kaalule laastavalt – ühel päeval söödud 3000-4000 kilokalorit ei kajastu koheselt mitmes lisakilos.

 

Seetõttu usun, et igal inimesel on oma „hea tuju kaal“, st kaal, milles tuntakse end oma kehas enamjaolt hästi. Olles selles kaalus, ei võeta kergelt alla ega juurde ning ka oma lemmikteksadesse mahutakse nii talvel kui suvel kenasti ära.

 

Tekib küsimus, et kas sellest punktist alates on üldse mõtet üritada oma kaalu vähendada, sest see on ju üpris raske. Kas ma tõesti ise soovin alla võtta? Või tunnen ühiskonna survet, et ma justkui peaksin alla võtma? Ma ei ole kaugeltki mitte oma „ideaalkaalus“, aga samas tundub, et mu kehale meeldib praegune asjade seis.

 

Arvan, et üritada tasub ikka – toitumise jälgimine on kaalunumbrist olenemata oluline. Eesmärk ei pea olema kaalulangus, sest ka kaalu säilitamine on mõne inimese, kaasaarvatud minu jaoks, omaette väljakutseks. Ma ei tee küll trenni selleks, et kaloreid põletada, aga just tänu trennile ei võta ma ka kaalus juurde.

 

Siiski annan endale aru, et võibolla ma ei lähe enam kunagi õhemaks ja ei kuulu mitte kunagi nii-öelda saledate inimeste hulka. Kui varem oleks olnud see mõeldamatu, justkui annaksin poolel teel alla, siis nüüd, olles oma „hea tuju kaalus“, ei tundugi see mõte nii hirmutavana. Usun, et lõppude lõpuks on kõige olulisem olla enesekindel, süüa tervislikult, teha regulaarselt sporti ja nautida kogu protsessi – siis ei mängigi mitte kõige ideaalsem kaalunumber nii suurt rolli.

 

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.