Kogu aeg läks üle!

 

Maria meenutab, et ta soovis pausiga uusi toitumisharjumusi kinnistada, kuid see osutus oodatust raskemaks. Pool aastat usinalt toidupäeviku täitmist tekitas Marias uskumuse, et ta suudab oma toitumist ka kaalupäeviku abita kontrollida, kirjutades vajadusel aeg-ajalt asju paberile üles. Nõnda talitades olid tulemused aga jahmatavad, sest hiljem kalorihulka Kaaluabis kontrollides tuli välja, et päevasest kalorinormist läks ta kogu aeg üle! Seepärast soovitab Maria kõigil päeviku täitmisse tõsiselt suhtuda – üles tuleb märkida kõik ja mitte pelgalt tunde järgi. „Ka kõige suuremad patud ja vääratused tuleb kirja panna, et neile näkku vaadata,“ paljastab Maria karmi tõe.

 

Maria patustab näiteks igapäevaselt tumeda šokolaadi ning mandlitega, kuid on seevastu elimineerinud kohvi- ja teetassi seest suhkru. Ka koore asemel valab ta kohvitassi nüüd hoopis piima. Loomulikult ei ole need ainsateks muutusteks tema tarbijakäitumises: ta on hakanud eelistama lahjemaid piimatooteid, üritab vältida valget saia, mille asemel eelistab näksimiseks nüüd täisterakuklid ja puuvilju. Tõeliseks proovikiviks on aga seltskondlikud koosviibimised, kus Maria üritab kooke-kringleid vältida ning üleüldse vähem toitu oma taldrikule tõsta. „Loomulikult luban ma endale veidi ega loobu täielikult seltskonnast, aga ma üritan vältida kambas pugimist, mis märkamatult juhtuda võib,“ selgitab Maria oma taktikat. Nendest sõpradest, kes kaalutõusule oma suhtumisega kaasa aitavad, lohistades sind peol kõigist vastuväidetest hoolimata uut koogitükki võtma, soovitab Maria loobuda. „Selline sõbranna pole sõbranna tiitlit väärt,“ on Maria seisukoht. Ta tunnistab ausalt, et mõnikord võib olla ainsaks lahenduseks töökoha või elukaaslase vahetamine.

 

Kaaluabi abiga langetas Maria kokku veerandsada kilo ja kaalub nüüd umbes sama palju kui 20-aastaselt. Tema kaaluprobleemid algasid aga juba varem. Väiksena jõi ta kuni kooli minekuni piimapudelist igasugu sodi, näiteks piima ja moosi segu. Kaaluprobleemidele aitas kaasa ka ema, kes lapsele piisavalt tähelepanu ei osutanud. Ühiste mängude ning vestluste asemel askeldas ema köögis ning üritas lapse probleeme toiduga lahendada. „Kui mul oli igav, pakuti süüa. Kui ma olin kurb, pakuti süüa. Kui ma otsisin lähedust, siis ikka süüa,“ kirjeldab Maria oma lapsepõlve, lisades, et ema oli hea kokk ning kasvatas ta rammusa toidu peal üles. Koolipõlves see muidugi kasuks ei tulnud, sest spordilaager oli piin, diskodel tuli aga istuda nurgas – kõik see mõjutas negatiivselt noore neiu enesehinnangut.

 

Siiski püsis kaalunumber vastuvõetavates piirides kuni 23. eluaastani, mil kaalu hakkas häirivalt juurde tulema. Osalt olid probleemid seotud tööga: Maria aitas mitmel söögikohal jalad alla saada ja tal oli töö tõttu võimalik pakutavaid hõrgutisi degusteerida. Teisalt tõi suure kaalutõusu esimese lapse sünd, misjärel Maria sügavasse masendusse langes ja toidust oma muredele leevendust otsis. Ta ütleb ise, et oleks tol hetkel pidanud abi otsima. See on tagantjärele tarkus, mille nüüdseks psühholoogivaldkonnas töötav Maria oma mineviku minale läkitab. Abi otsis ta alles pärast neljanda lapse sündi, kui rasestumisvastased rohud poole aastaga kaalule laastavalt mõjusid. Eelmise aasta alguses tegi Maria kindla otsuse, et nüüd peab midagi muutuma. Pere ja laste pärast ning iseenda figuuri huvides. Jaanuari keskel leidis ta Kaaluabi.