Kes meist ei oleks kuulnud teatud inimesi väitmas, et sport on igav, vastik ja nõme. Äkki tunned ka sina, et trennitegemine ei paku sulle mingit naudingut ja pead ennast selleks lausa sundima? Ka mina ei olnud noorena spordisõber, näiteks kehalise kasvatuse tunnid olid minu jaoks tohtult ebameeldivad. Nüüd aga ei suudaks ma oma elu ilma füüsilise koormuseta ette kujutadagi. Olen täiesti kindel, et iga inimene siin maa peal on võimeline sporti nautima. Toon teieni viis põhjust, mis minu meelest tingivad negatiivse suhtumise treenimisse.

Eelnevalt tahan veel igaks juhuks ära mainida, et ma ei ole arst, treener ega mõni muu ekspert. Alljärgnevad soovitused põhinevad minu enda kogemustel ja loetud kirjandusel.

1. Sa ei tegele trenniga järjepidevalt

Kui sa arvad, et paarist treeningtunnist piisab, et kehas vabaneks mõnutunnet tekitav hormoon endorfiin, siis kahjuks nii lihtne see tavaliselt ei ole. Keha vajab harjumiseks aega. Mul kulus üks (!) aasta, enne kui tundsin treenimisest tõeliselt mõnu. Esimesed nädalad ja kuud pärast pikka pausi ongi kõige raskemad, sest siis on igasugune suurem liigutamine organismi jaoks võõras ja tekitab stressi. Keha mõtleb, et „appi, mida minuga tehakse?!“. Endorfiinid võivad stressihormoonide leevendamiseks küll vallanduda, aga sina tunnetad vaid kõike negatiivset – kui raske see sinu jaoks on, kui suurt pingutust see sinult nõuab jne. Kui aga järjepidevalt treenida, harjub keha koormusega ära ning sa hakkad mõnu tundma ka intensiivsetest trennidest.

2. Sa oled juba enne trenni negatiivselt meelestatud.

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma vanasti enne trenni mõtlesin, et „oeh, ma ei taha üldse spordiklubisse minna“. Kõik negatiivsed mõtted üritasid mind koju diivanile lösutama jätta. Isegi kui ennast siiski lõpuks trenni vedada, tundub kõik nii ebameeldiv ja raske. Pärast trenni on raske endale tunnistada, et „jah, see ei olnudki kõige hullem“, sest see oleks vastuolus sinu varasemate mõtetega. Kui aga juba enne trenni mõelda positiivselt, on treening ise justkui nende positiivsete tunnete kinnitus. Nüüd üritan trennile eelnevalt alati mõelda, et ma võin olla küll väsinud, aga pärast trenni on mul kindlasti palju parem olla. See toimib alati!

3. Sa oled valinud enda jaoks vale spordiala.

Ei ole mõtet sundida ennast tegema seda, mis on sinu iseloomuga vastuolus. Näiteks ujumine ei sobi arvatavasti inimesele, kes on väga seltskondlik ning tahab treeningu ajal teistega lobiseda. Samas ei paku meeskondlikud spordialad nagu sulgpall lõbu inimesele, kes soovib sporti tehes just üksinda olla ning omi mõtteid mõlgutada. Kui koordinatsioon ei ole sinu tugevaim külg, siis ära mina tantsutrenni. Kui sul on põlvedega probleeme, siis ära hakka jooksma. Arvan, et saad aru küll, mida ma silmas pean. Näiteks mina käisin paar aastat tagasi Zumbas, sest see oli ja on ju nii populaarne trenn. Hiljem sain aru, et mulle see ikka väga ei sobi, sest koormus oli minu jaoks liiga väike ning trenn ise kuidagi liiga lõbus. Mulle meeldivad rohkem „tõsised“ vastupidavusalad, millega saan ka väljas tegeleda. Kindel on aga see, et igaühe jaoks leidub liikumisviis, mida ta tõeliselt naudib!

4. Sa ei treeni vastavalt enda võimetele.

Kuigi ma just kirjutasin, kuidas on võimalik ka intensiivsed treeningud enda jaoks nauditavaks muuta, ei tohi raske trenniga üle pingutada. Kui treenid kogu aeg üle oma võimete, riskid ülekoormusega või veel hullem - ületreenimisega. Kui tunned, et pigistad ennast iga kord tühjaks nagu sidruni ja motivatsioon järgmiseks treeninguks on nullis, siis pead oma treeningplaani kriitilise pilguga üle vaatama! Sama kehtib ka alla oma võimete treenimise suhtes – kui sport ei aja sind higistama ning võtad seda liiga kergelt, ei ole see sinu jaoks piisav väljakutse. Loomulikult tundub siis trennitegemine maailma igavaim ajaveetmisviis.

5. Sinu ainsaks motivaatoriks on kalorite põletamine.

Kui sa vead ennast spordiklubisse vaid kalorite põletamise eesmärgil, siis pole mingi ime, et treening muutub sinu jaoks ebameeldivaks. Näiteks saja kilokalori põletamiseks kulub keskeltläbi 10-15 minutit, mis on näiteks kardiomasinatel treenimise puhul väga pikk aeg. Kui lihtne on aga 100 kalorit sisse süüa, eksole! Mina hakkasin spordist mõnu tundma alles siis, kui seadsin endale teistsugused eesmärgid: pikem distants, pikem trenn või suurem koormus. Nüüd rõõmustangi just oma sportlike edusammude ja saavutuste üle nagu näiteks triatloni või maratoni läbimine. Fakt, et mõne trenniga põletan tuhandeid kilokaloreid, on nüüdseks muutunud vaid meeldivaks kõrvalmõjuks. Soovitan ka teile unustada kalorinumbrid ning keskenduda enda vormi, vastupidavuse ja sooritusvõime parandamisele. Nii nakatud endalegi märkamatult terveks eluks spordipisikusse!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.