Foto: http://www.polar.fi/

Ammu on teada, et pingutus tõstab pulssi ning 50ndate aastate alguses avastati seos pulsi ja energiakulutuse vahel. Sealt edasi hakati kasutama pulssi kui alust, mis näitab inimese energiakulutust. Esimese pulsikella pani kokku Polar 1977. aastal, mis pidi näitama, kui intensiivselt inimene treenib ning hiljem hindama ka treeningu energiakulu.

Hapniku omastamise võime näitab üsna täpselt ka energiakulutust, kuigi rasva ja süsivesikute põletamise osas võib olla väikseid erinevusi. Pulsikell on ehitatud nii, et see arvestab keskmist hapnikuomastamist pulsi alusel. Pulss on inimestel sõltuvalt treenituse astmest, vanusest ning geneetilistest eeldustest väga erinev. Hästi treenitud inimesel on puhkeasendi pulss 20 lööki väiksem ning maksimaalne pulss 10 lööki suurem kui vähese treenitusega inimestel. Seetõttu on oluline, et pulsikellas oleks võimalik määrata ka pulss puhkeasendis ning maksimaalne pulss. Määrata peaks saama ka inimese treenituse astet, sest hea treenitusega ning vähese treeninguga inimeste hapniku omastamise võime, mis mõjutab energiakulutust, on väga erinev. Ehk kui pulsikella ei sisestata infot inimese treenituse astme kohta, ei suuda kell edastada ka täpset energiakulutust.

Lisaks mängib olulist rolli ümbritsev temperatuur. Kui spordisaalis on soe, on kehal temperatuuri reguleerimine raskem ning inimene higistab rohkem. Seepärast tundub, et spordisaalis treenides higistame rohkem kui väljas treenides ning inimene ülehindab sellisel juhul oma energiakulutust.

Moodsatele ja paljude võimalustega pulsikelladele on võimalik sisestada pulss puhkeasendis ning maksimaalne pulss, treenituse tase ja teisi faktoreid, millest sõltub energiakulutus. Aga isegi kui kõik need andmed sisestada, võib pulsikella ning tegeliku energiakulutuse vahe tunniajalise treeningu puhul ulatuda 180 kcal. Kui pulsikell ei võimalda seadistust, võib viga ulatuda 250 kcal/tunni kohta.

Seepärast ei ole soovitav pimesi pulsikella usaldada, sest selle tulemus võib varieeruda erinevatest faktoritest sõltuvalt. Et selles veenduda, on soovitav panna pulsikell peale kodus lamades ning kui teete ka väiksema liigutuse, siis märkate, kuidas pulss suureneb märkimisväärselt, kuigi erilist energiapõletust ei toimu.

Teine oluline asi pulsikella puhul on erinevad treeningud ning nende energiakulu arvestamine. Pulsikell on loodud vastupidavustreeningute ning vastupidavust nõudvate spordialade jaoks. Kui kasutate pulsikella teiste treeningute käigus, ei ole nähtav näit vastavuses tegeliku energiakulutusega. Intervalltreeningute puhul on erinevus eriti suur, sest selle käigus võtab pulsi tõus ning keha harjumine 1-2 minutit aega ning pulsikell näitab sel ajal väiksemat energiakulutust kui tegelikult toimub. Samal viisil ei lange pulss sama kiiresti kui hapniku omandamise võime, kui intensiivsus väheneb ning siis on viga teistpidine. Kehtib spordialade nagu näiteks jalgpall, käsipall korvpall jms. kohta.

Kolmas oluline faktor, mis mõjutab pulsikella energiakulu näitu, on see, kas töötatakse ülakeha või jalgadega. Kui treenitakse ülakeha, suureneb pulss tunduvalt rohkem kui jalalihaseid treenides. Juba 1961. aastal Rootsis läbi viidud uuring näitas, et maksimaalne hapniku omastamise võime erineb tunduvalt sõltuvalt sellest, kas töötab kogu keha või peamiselt alakeha nagu näiteks jalgrattasõidu ja jooksu puhul, kuigi pulss töötas pea samal sagedusel. Ehk väljaarvestatud hapniku omandamine oli tegelikkusest 25-43% kõrgem. Ja kui lisada siia juurde veel palavus, stress ja adrenaliin, ei pruugi teil pulsikella energiakulutuse näidust mingit kasu olla.

Kui tegelete treeningutega, mille jaoks pulsikell ei ole mõeldud, võib seda kasutada, et hinnata treeningu intensiivsust, kuid selle alusel ei tasu hinnata hapniku omastamise võimet või energiakulutust.