Iga kolmas täiskasvanud ameeriklane on ülekaaluline, kuid sama probleemi all kannatab vaid iga kümnes prantslane. Nende numbrite taga peituvad sügavad erinevused toidu- ja söögikultuuris, kus nimetatud kaks riiki on üksteise vastandid.

Muus osas on Prantsusmaal ja USAl palju sarnasusi: mõlemad on rikkad industriaalmaad, kuhu moderniseerumine jõudis üheaegselt ning kus 1890ndatest aastatest alates muutus saledus ideaaliks. Enne seda kandsid keskklassi naised vateeritud riideid, et täidlasemad välja näha.

Uue iluideaali täitmine pole riikides aga ühtemoodi õnnestunud. USAs on umbes 30 protsenti täiskasvanutest rasvunud, millega platseerutakse vastava näitaja osas läänemaailmas esikohale. Samal ajal on Prantsusmaal rasvunud täiskasvanuid kõigest 10 protsenti, mis on üks madalamaid näitajaid maailmas.

Üheks põhjuseks võib olla keskmise ameeriklase autolembus, televiisori ees veedetud tundide rohkus ning sellest tulenev vähene liikumine. Paljude teadlaste arvates on põhjus aga sügavamas kultuurilises erinevuses, mis avaldub vaadetes toidule ja söömisele laiemalt.

Prantsuse sotsioloog Claude Fischler on keskendunud sellele, kuidas toidukultuur riigiti erineb. Ta juhtis suurt uuringut, mis käsitles suhtumist toitu ja söögikordadesse Prantsusmaal, USAs, Inglismaal, Saksamaal, Itaalias ja Šveitsis. Uuringu käigus intervjueeriti ca 7000 inimest.

Uuringu tulemuste põhjal saab Claude Fischleri arvates selgitada ka erinevusi rasvumises. Toidust rääkides räägivad ameeriklased toiteväärtusest ja tervisest, rasvast, valkudest ja kaloritest. Kui prantslased räägivad toidust, on jutt maitsest ja kvaliteedist. Intervjuudes toovad prantslased sageli välja naudingu, mis tekib lauas istudes ning maitsvat sööki koos pere ja sõpradega nautides. Ameeriklased ei too peaaegu üheski intervjuus välja söömisega seotud naudingut. Pidev mõtlemine toidule ja sellest saadavale tervislikule efektile tundub tekitavat soovitule vastupidist mõju.

Ameeriklaste individualism küündib ka toidulauda, samas kui prantslaste jaoks on söögikorrad seotud sotsiaalse traditsiooniga. Ameeriklased toovad intervjuudes välja valikuvabadust ning eelistavad näiteks jäätisepoodi 50 erineva jäätisesordiga. Samal ajal kui prantslastele meeldib rohkem 10 sordiga jäätisepood, sest siis saavad nad kindlad olla, et kõik jäätised on kodus valmistatud ning hea kvaliteediga.

USAs süüakse enamasti üksinda ning jooksu pealt, samal ajal kui prantslased järgivad korrektselt oma söögikordi: hommikusöök, lõuna ja õhtusöök. Kümnest prantslasest üheksa sööb endiselt nii, kulutades igale söögikorrale keskmiselt pool tundi. Kümnest prantslasest kaheksa sööb õhtusööki koos perega. Claude Fischleri arvates määrab see erinevus ka ülekaalu põhjuse. Tema arvates vajab inimene oma toidukoguste reguleerimiseks kollektiivset tuge ja sotsiaalseid reegleid - oluline on kinni pidada söögiaegadest ning süüa tuleb koos teistega laua taga istudes.

Üks ameeriklaste rasvumise põhjustest on toiduportsjonite suurus. Claude Fischler valis Pariisis välja 11 ning Ameerika teadlane Paul Rozin Philadelphias 11 restorani, mis pakkusid nii sarnast toitu, kui võimalik. Kohalikud pitsabaarid, paar hiina toitu pakkuvat restorani jne. Valiti toidud, mis olid olemas mõlema linna restoranides, ning kaaluti toidukoguseid.

Üheteistkümnest valitud kohast kümnes oli Ameerikas pakutav portsjon suurem. Keskmiselt olid Ameerika portsjonid Prantsusmaa omadest 25% suuremad. Sama kehtis ka toidupoodides pakendite ja toidukoguste kohta ning isegi kokaraamatutes.

On läbi viidud palju katseid, mis näitavad, et suuremad toidukogused panevad inimese rohkem sööma. Seepärast ei ole ka imestada, et ameeriklaste kehakaal üha tõuseb. Viimase 40 aastaga on Ameerikas pakendite suurus ning toiduportsjonite kogus üha kasvanud. Näiteks McDonaldsi friikartulite pakend on kolm korda suurem kui 1960ndatel, Seven Eleven pakub karastusjooki topsis Double Gulp, mis sisaldab 1,9 liitrit jooki ning ca 800 kalorit.

USA on alati olnud külluse maa ning juba 19. sajandil teatasid Euroopa reisijad, et suure lombi taga on kvaliteedist olulisem kvantiteet. Ajaloolane Harvey Levenstein, kes on kirjutanud mitmeid raamatuid ameeriklaste toiduajaloost, toob selle põhjuseks Ameerika ajaloo. Ameerika on ülesehitatud sisserändajate poolt, kes on põgenenud nälja ja vaesuse eest. Saabudes maale, millel on soodsad tingimused põllumajanduse arendamiseks, hakati küllust eksponeerima - "me ei pea enam nälgima" muutus deviisiks.

Ameeriklaste epideemilise rasvumise põhjuseid võib ajaloolase Peter Stearnsi väitel otsida ka lastetoast. USAs on laste toitumine 20. sajandi vältel olnud väga vaba. Lapsed saavad paljuski ise otsustada, mida nad soovivad süüa ning toitu kasutatakse ka meelitamiseks ning lohutamiseks.

Prantsusmaal nähakse aga lapsepõlve ajana, kus treenitakse välja head toitumisharjumused. Nii kodus kui ka koolis rõhutatakse heade toiduharjumuste olulisust. Tähtis on süüa mitmekesiselt, näksimine on kahjulik ning üks söögikord koosneb mitmest käigust, mida süüakse kindlaks määratud ajal.

Prantsusmaa korralik toidukultuur tundub aitavat rasvumise vastu, samal ajal kui toidukultuur USAs muudab nende kodanikud eriti haavatavaks. Kuna Prantsusmaa ei asu eraldatud saarel, suureneb veidi ka nende ülekaaluliste hulk, kuid sellele reageerivad kohe ka valitsusasutused. Näiteks oli 2004. aastal Prantsusmaa parlament esimene, kes keelas karastusjoogi- ning maiustusautomaatide paigaldamise koolidesse.

Ka eestlastel oleks aeg vaadata üle oma toitumisharjumused ning otsida eeskuju toitumise vallas pigem Vahemere rahvastelt. Kuna kultuur algab kodust, soovitame muuta maitsvad õhtusöögid pereringis heaks harjumuseks.

Allikas:http:// forskning.se